Räägime palju juhtide vastutusest. Kuhu jääb töötaja oma?
Üha sagedamini näeme olukordi, kus juhi vastutus laieneb, kuid töötaja oma justkui taandub. Ideaal võiks olla suunatud hoopis tasakaalu poole, kirjutab Swedbanki personali- ja haldusdivisjoni juht Liisa-Maria Lees.
Juht ei saa elada töötaja eest tema sisemist elu ega kanda vastutust tema isikliku küpsuse eest, ütleb Liisa-Maria Lees.
Foto: Swedbank
Viimaste aastate ideaalpilt näitab juhti kui segu visionäärist, coach’ist, psühholoogist ja inspireerijast. Juht peab olema justkui imeinimene – looma turvalisust, hoidma motiveeritust, märkama läbipõlemist, ennetama konflikte, toetama arengut ja looma tähendust. Temalt oodatakse empaatiat, strateegilist selgust ja inimeste sügavat mõistmist.
Kui 1990. aastatel oli lihtsalt äge olla tegevjuht, direktor või juhatuse liige, siis täna on juhtimine kordi keerulisem ja vägagi reguleeritud - nõudeid ja ootusi on juhatuse liikmele palju.
Ettevõtte keskastmejuhid on kõige olulisemad muutuste läbiviijad, kuid paradoksaalselt ka suurimad vastupanu osutajad. Vaid üks kolmest keskastmejuhist on saanud piisava ettevalmistuse muutuste juhtimiseks ja elluviimiseks, rääkisid saate "Digitark äri" külalised.
On inimlik, et töömõtted tulevad meiega koju ja eraelulised teemad ei jää tööle minnes alati koju maha. Jagame soovitusi ja mõtteharjutusi, kuidas tööle keskenduda ja piire seada, kui eraelus on muresid.
Juhtimises ei tähenda tagasihoidlikkus väiksemaks jäämist, vaid teadlikku valikut mitte olla ruumis kõige targem. Samal ajal ei tohi tagasihoidlikkusest saada ettekääne vaikimiseks – eriti siis, kui jutt käib juhtimiskultuurist ja naiste rollist organisatsioonide tipus, kirjutab PARE tegevjuht Kai Saard.